Kiigume

"Tõesti." muigas Giselle. "Jalutaks veits edasi. Need kiigud hakkavad mulle juba liiga headeks sõpradeks saama." naeratas neiu taas ning ajas ennast samuti kiigult püsti nagu oli seda teinud ka Sophia. Tüdruk kloppis kätega enda riided puhtaks ja kohendas enda kapuutsi.

''Hea idee.'' sõnas tüdruk sumbates läbi lume või pigem enda enne tallatud raja, sest kes tahaks peaaegu põlvini lumes olla ja sealt välja üritada saada.

Giselle kõndis Sophia jälgedes ning peagi jõudsid tüdrukut tee rajale, mis oli lumelabidaga ilmselt puhtaks lükatud nii, et paksem lume kiht asus mõlemal pool tüdrukuid.

OT: Ma ei osanud midagi kirjutada

Sophia käkerdas igavusest ühe lumepalli kokku visates selle Gisellele vastu selga ja kõndides siis rahulikult edasi nagu tema poleks midagi teinud endale 100% süütu nägu peas.

Giselle muigas ning võttis kiirelt lumest ühe väikse kuhja ning käkerdas sellest mitte päris ümmarguse kujutise ning viskas sellega Sophiat kättemaksuks. Lumepall tapas Sophiat vastu ta õlga. "Revenge." muigas Giselle ning kõndis naeratades edasi.

Sophia kergitas ainult enda kulmu ja võttis hunniku lund lähenedes Gisellele vaikselt ja lõpuks selle lumehunniku, mis tal kätevahel oli neiule selga visates, millest üks osa läks ka neiule kraevahele ja kapuutsi sisse. Ise ta pistis jooksu, kuigi ta teadis, et sõbranna jõuab talle järgi, sest ta oli kordades kiirem, kui tema.

Giselle võpatas kui lumi talle krae vahelt sisse puges. Ta silmitses kuidas Sophia eest ära jooksis ning muigas. Giselle võttis lume tegi sellest kiirelt mingi käki kokku ning jooksis siis enda sõbrannale järgi. Sellega ei läinud kaua sest Giselle oli nii inimese kui ka libahundina kiire, kuid ilmselt tegi seda ka see, et neiu harrastas hommikuti jooksmas käia. Ta tabas Sophiat vastu tema paremat jalga ning Gisella muigas taaskord. Seekord oli tema see kes jooksu pistis.

''Ma ei tõsta nii kiirelt valget lippu.'' teatas Sophia hoiatavalt. Giselle võis kiire olla, aga täpsust oli ka vaja. Neiu haaras endale kätte lund käkerdades sellest suurema ja tugevama lumepalli, muidugi mitte sellise, et haiget saaks ja jooksis sõbrannale järgi visates kuuli tema poole, mis Gisi selga tabas. Neiu muigas ja pistis täiel kiirusel nüüd teisele poole jooksu.

"Nutan jõe nüüd sinu pärast." Lausus Giselle naeratades ning võttis taaskord lumest käki ning jooksis nüüd Sophia poole. Kuna Giselle täpsus ei olnud kõige parem siis lendas see pall temast mööda. Ja kahjuks oli ta juba Sophiale piisavalt lähedale jõudnud, et ta saaks teda tabada lumega üks kõik kuhu.

''Ja ma tõstan nüüd valge lipu,'' sõnas Sophia naerdes, kui oli millegi taha komistanud ja tee ääres olevasse lumme kukkunud ''sest ma ei viitsi enam joosta.'' Neiu keeras end sellili üritades end istuli ajada, aga lumi oli nii sügav, et käte abile ta ei saanud loota, kuna need vajusid kohe läbi lume leidmata põhja kuhu toetuda. Neidis sirutas käe Gis'i poole, lootes, et tema äkki aitab tüdrukul lumest välja saada või siis oli tal midagi kurjemat plaanis.

Giselle naeratas ning keksis veidi mööda teed ringi ning vaatas siis muiates Sophia poole. "Hädine tunne jah?" küsis Giselle naerdes. "Ma veel mõtlen sellele, kas ma aitan su välja või mitte." lausus neiu siis muiates.

OT: ma kasutan kohe ära sind, sest sa mõtlesid Gisellele lühema nime välja je

''Põhjus, miks ma sind oma parimaks sõbrannaks kutsun.'' sõnas neidis silmi pööritades. Ega ta ei olnudki suurt midagi oodanud või veel vähem abi. No sest, keda Giselle ikka aitaks.

"Su kaunid sõnad on nii südant sojendavad." Lausus Gis naerdes. Sophial ei tohiks lumes nii kui nii külm hakata. Libahuntide värk. "Mis ma selle eest saan kui ma sind siit praegu välja aitan?" Küsis giselle siis muiates.

''Mitte midagi, usu mind.'' sõnas Sophia ja vaatas lihtsalt mööda ilma ringi. Neidis üritas taas kord end istuli ajada, kuid see ebaõnnestus, kuna käed vajusid taas kord kuhugi sügavale lumme ja see oli nii jubedalt ebamugav.

Giselle naeris Sophia üle, veidi aega ning ulatas talle siis muiates enda käe, et tüdruk välja aidata.