Värsket õhku hingamas

Davina oli tulnud parki värsket õhku hingama. Ta istus pargipingil, tonksis jalaga maad, kuni lumme tuli suur auk, millest paistis välja külmunud maapind. Tüdruk nihutas end veidi edasi ja toksis jalaga uue koha pealt. Ta ei osanud seal muud teha, kui lumega mänida.

OT: Adam siis.

Väljas oli külm, külmem kui Adam esialgu arvanud oli. Siiski oli tuulevaikne, kuid pakane oli langenud -14 ligi ja oli aeg lõpuks ka müts pähe panna, kuigi ta tavaliselt mütsi ei kandnud ja kannatas külmetavad kõrvad ära. Kuid miks end piinata? Müts peas, paksud sõrmkindad käes ja must mantel seljas, mille all oli veel kaks pluusi ja mõnus sooja hoidev kampsun, seadis kutt sammud Starbucksi poole. Kuna tegu oli nädalavahetusega ja kooli polnud, oli plaanis mehel hommikul kaua magada, aga sellest ei tulnud midagi välja - ta oli harjunud vara ärkama ja kauem magamine tekitas vaid rohkem väsimust ning peavalu. Peavalu vastu aitas Adamil alati külm värske õhk, mis nina külmast kipitama pani. Starbucksist tellis ta endale kuuma kohvi, mis talle nii energiat kui ka sooja päeva üle elamiseks andis. Koju otsustas ta minna pisut ringiga. Ringiga, mis läheb läbi pargi. Adam poleks arvanud, et leiab kedagi päeval kaheteist paiku väljast, mitte voodist, eriti veel pargis. Aga Davina hakkas mehele juba eemalt silma. Lähemale jõudnud, naeris ta kergelt tüdruku tegevust, mis andis ka naisele märku, et keegi on tema läheduses. "Hei, Davi," naeratas kutt. "Miks lund toksid?" kostus tema hääles kergelt kahtlustavat tooni, kuid näol püsis siiski naeratus.

Davina vaatas jahmunult üles. Ilmselt jõllitas ta natuke liiga kaua poissi, sest Adami näol oli küsiv ilme. "Hei," puterdas tüdruk ja naeratas veidike häbelikult. "Ma ee.. Ma ei osanud midagi teha. Tegelikult tulin ma üldse värsket õhku hingama," seletas ta. Tüdruk oli rõõmus, et parki oli tulnud keegi, keda ta juba varem näinud oli, mitte mingi võhivõõras. Viimased ümbritsesid teda niigi igal pool.

"Üksi?" peitus tema näos uuriv pilk, "kas sa ei peaks praegu voodis olema?" Kui Adami magamisrežiim nii korras poleks, oleks ta ise ka veel voodis. Kutt võttis lonksu oma mustast kohvist, mis oli vähese koore ja suhkruga läbi segatud. Sellist kohvi jõi ta siis, kui energiat tahtis saada. "Sul täna plaane ka on?" uuris Adam peale lühikest vaikust. See küsimus lihtsalt libises üle ta huulte, nooruk pole isegi mõelnud, miks ja kas ta peaks seda küsima või mitte.

"Üksi jah. Sa oled vist peaaegu ainuke, kelle nime ma siit üldse tean. Paar tükki on veel... Mul pole und," vastas tüdruk väikese naeratusega. Natuke laiemaga vastas ta noormehe järgmisele küsimusele: "Noh, mul oli küll plaan siin terve tänase lund tonksida, aga ma ei tea. Miks sa küsid?"

Adam naeris kergelt tüdruku lause peale. Ta arvas tegelikult, et see terve päev läbi lume toksimine oli naljaga mõeldud, seega kostuski tema huultelt too naer. Ta võttis sõõmu kohvi ning mõtles hetke, kuna tüdrukul ju plaane ei olnud. "Ma lihtsalt mõtlesin, et... võib-olla läheks kuskile? Näiteks sööma või kinno või kuhu iganes sa tahad," ütles Adam arglikult ning üritas siis julgustavalt naeratada.

Davina näole ilmus häbelik, aga samas ka kaval naeratus. "Minugipoolest. Kui kinos midagi näidata on, siis ju võiks," vastas ta. Tüdrukule meeldis see mõte väga. Ta teadis, et kinos on Näljamängude teine osa, mida ta vaadata tahaks, kuid otsustas, et laseb poisil filmi valida. "Mida sa vaatama minna tahaksid?"