21 and over

Adam, tuntud peomees ja teismeliste seas väga tõepärasena näivate fake-ID kaartide tegija, oli saanud valmis veel ühe võltsitud isikutunnistusega ja oli selle kaasa võtnud klubi taga asuvasse pimedale tänavale. Pime tänav, kuna seal ei liigu palju rahvast ja kahtlustada ei oska keegi midagi. Ja muidugi tänavatekaamerad ei ulatu pimedatele kõrvaltänavatele. Kohtumise oli ta leppinud kokku Chaneliga, kelle pilt oli Adami taskus oleval fake-ID'l. Nimi passis oli loomulikult teine - ta oli Chanelile mõned pakkumised teinud ning tüdruk oli nende seast endale sobiva valinud. Kuna Adam oli veel 19, oli temalgi vaja fake-ID'd, mis oli juba ammu muretsetud. USA seaduste järgi peab ju olema 21, et klubidesse sisse saada ja alkoholi osta. Igas osariigis küll erinev, kuid alkoholi ostmise seadus oli üle riigi sama.
Adam jõudis lõpus pärale kokkulepitud kohta ning toetas end vastu punastest tellistest seina, mida oli pimeduses vaevu näha. Eemal säras ka üks tänavavalgustuse lamp, mis pisut valgust ka Adamile näitas, kuid mitte ergult. Kutt võttis mantli taskust välja suitsupaki ning võttis sealt ühe, süüdates siis suitsu oma hõbedast zippoga, millel oli kujutatud lohe, kes tuld suust välja purskab. Chanel polnud veel saabunud. Tüdrukud jäävad alati moekalt hiljaks.

Nel ei suutnud kuidagi uskuda, et kõigist tema tutvursingkonda kuuluvatest inimestest, kes kõik ID-kaartide võltsimisega küllaltki profesionaalselt hakkama said, õnnestus temal kätte saada vaid Adam - isik, kelle abi ta kõige vähem soovis. Adamit tundes teadis näitsik juba ette, et tolle jaoks pole tasuta lõunaid olemas. Tema ei teinud pea midagi, ilma et oleks selle eest midagi vastutasuks saanud. Vähemalt Chaneli puhul.
Oma suure viha elas näitsik välja oma telefoni peale, virutades selle üsna suure hooga vastu seina, mispeale see kohe korpuse ning akuga hüvasti jättis. Voodi alla lennanud korpuse leidis neidis üsna peatselt üles, kuid aku lennutrajektoori polnud tema silm nii hästi seletanud ning seega polnud tal õrna aimugi, kuhu see maanduda võinuks. Ometi oli see Nel'i tuttuus telefon, mille ta oma pikkade ületundide eest teenitud raha eest oli ostnud ning teise sellise ostmiseks tuleks tal üsna tükk aega raha koguda.
Peale pooletunnist otsimist õnnestus tal siiski ka aku üles leida ning nii oli telefon taas ühes tükis, mis oli muidugi tore, kuid rõõmustamiseks ei olnud neidisele enam palju aega antud - lisaks kindlale kohtumispaigale olid nad Adamiga kokku leppinud ka kindla kellaaja ning kellaseierid lähenesid sellele hirmuäratava kiirusega.
Niisiis vahetas Nel ruttu riided ning kohendas pisut ka oma ülejäänud välimust, seejärel korteriuksest välja kiirustades ja selle ust enda järel lukku keerates.
Tal oli meeles, et nad pidid mingil ööklubi lähedal asuval kõrvaltänaval kokku saama, kuid millisel täpselt...
Kõik kõrvaltänavad olid ühtemoodi pimedad, isegi tänavavalgustused ei küündinud nende kaugemaid ja hämaramaid soppe valgustama. Kuid neidisel oli tema telefon, mis küll kuigi hea valgusallikas polnud, kuid antud hetkel käis kah.
Ja viimasel hetkel andis tema telefoniekraanilt kiirguv tuhm valgusvihk talle märku, et otse tema ees oli mugavalt vastu seina nõjatunud ei keegi muu kui Adam, kes seal tunduvalt mõnuga suitsu mahvis.
Palju ei jäänud puudu, et näitsik oleks noormehele otsa koperdanud. But her phone saved the day. And her dress.
"Sa ei tahtnud endast ikka kohe üldse märku anda, või mis?" torises neidis pahuralt, olles kergest ehmatusest enam-vähem toibunud.
Tema telefonivalguse käes paistis Adami nägu, mida see isegi täiesti terviklikult ei valgustanud, üsna jube ning kummituslik ja polnud ka ime, et see neidist ehmatanud oli.

Adam tõmbas suitsust mahvi. Ja veel ühe. Ja veel ühe. Tavaliselt oli ta kannatlik inimene, kuid klubi pisipragude vahelt kostus kutsuv tantsumuusika ning kutt ei jõudnud ära oodata, et saaks paar pitsi kangemat kraami - eelmistatult tekiilat - alla ajada ja seejärel end tantsupõrandale vedada. Naised, nagu alati, hilinevad ja seetõttu hakkas mehe kannatus katkema. Ta vaatas kella mis näitas juba kümme minutit peale keskööd. Nad pidid täpselt kell kaksteist kokku saama. Lõpuks märkas ta eemal tänaval hämaras üht näitsikut, kes telefonivalgustusega mööda pimedat tänavat Adamit hakkas taga ajama. Kutt vaid muigas selle peale ning otsustas tüdrukut jälgida, et kas too leiab ta ikka üles. Lõpuks jõudis neidis aina soojema poole ning koperdas noormehele otsa. Ta naeris vaid hetkeks. "Relaaax, chica," lausus Adam lõbustatud ilmega, nagu oleks kanepist pilves või juba mõned õlled alla võtnud. Tegelikult polnud ta kumbagi. "Ma arvan, et sind huvitab rohkem miski muu, kui see, et ma sind salaja pimedal tänaval varitsesin," sõnas ta, tõmmates taskust välja fake-ID, mis nüüdsest kuulus Chanelile varjunime all ja vanuseks näitas täpselt 21, nagu olema peab. "You're welcome," kostus tema häälest tooni, nagu tüdruk poleks talle tehtu eesti tänulik olnud, ja viskas koni tänavale maha, tallates selle kustu. Lume sisse jättis koni kerge musta pleki. "Kas lähme?"

Chanel surus käed tugevasti rusikasse, et mitte Adamile kohe üsna tugevat vopsu vastu põske virutada. "Ma käskisin sul end nii mitte kutsuda!" nähvas ta vihaselt.
"Aitab jamast ja anna mu ID-kaart siia," kiirustas ta kutti tagant. Ka tema jaoks mõjus kaugusest kostuv muusika üsnagi kutsuvalt ning neidis oleks juba ammu meeleldi teiste klubilistega liitunud, kuid esiteks oli ta pidanud Adami peitusemängu kaasa tegema ja kui kutt lõpuks talle tema butafoorse ID-kaardi ulatas, krahmas näitsik selle hetkekski viivitamata enda kätte, näidates sellele telefoniga valgust, et veenduda, et kõik ikka klappis ja selle ID kohaselt peaks ta klubisse ilma suuremate takistusteta sisse saama.
"Vähemalt neid asjandusi võltsida sa oskad," lausus neidis juba peaaegu tunnustavalt, kuid heakskiitev toon kadus tema häälest niisama kiiresti, kui see sinna siginenud oli ja nüüd lisas Nel juba pisut pilkavalt: "Aga see on ka ainuke pluss sinu juures."
Ühtlasi lootis ta, et sellega nende vestlus lõppeb ning valmistus juba end ümber pöörama ja minekule seadma, kui kuulis kuti viimast lauset.
"Meie?" päris ta imestunult. "Anna andeks, kui ma millestki valesti aru olen saanud, aga sina ei tule küll kuhugi. Vähemalt mitte koos minuga."

"I don't care what you tell me to do. I'll do whatever I want," lausus Adam lõbustatult, nagu ta oleks hetkel kõikidest muredest prii ja well, obviously ready to party. Tegelikult kutile ei meeldinud, et Chanel nii ülbe ja ennasttäis inimene oli, aga mis sa ikka teha saad. Peab aktsepteerima. Aga siinkohal läksid nende teed ka lahku, seega oli pointless üldse vastu röökida või midagi. "Seljuhul naudi oma õhtut," sõnas Adam kerge muigega ning tõukas end seina küljest lahti, kuhu ta nii mugavalt toetuma vajunud oli, ja suunas sammud pimedalt tänavalt välja klubi ukse juurde. Tema sai vabalt sisse, näitas korra fake-ID'd ning vanuselt nägi ta välja nagu 22, nii seisis kirjas tema võltsitud isikutunnistuses. Baarman andis mehele ka kaks shoti, mille tellimine osutus esimeseks asjaks, kui ta sisse kõndis. Adam jõi need kiirelt alla, et kerge buzz sisse saada ja tundis koheselt sooja tunnet, mis tänu tekiilale tema seest läbi käis. Nice. Pidu võib alata. Baarileti äärest leidis ta ühe brüneti neiu, kes istus seal nii kurvalt üksi ja muidugi otsustas tolle tantsima kutsuda. Peagi olid nad tantsupõrandal koos suure rahvamassiga.