Pargis

Jessica tundus nagu olevat tüdruk, kellel oli palju saladusi. Kohati tundus see Will'ile isegi veider, sest esmapilgul ei näinud neiu küll välja kuigi rebel. Või selline, kellel võiks mingi hull minevik olla. Aga kuna Will oli lubanud mitte Jessica mineviku kohta küsimusi esitada, siis otsustas kutt selle teema sinnapaika jätta. Miks teda üldse huvitama oleks pidanud? "Tohib ikka," lausus Wil veidi lõbustatud ilmel, kui küsimust kuulis, "Restless." Ta vaatas neiu poole, samal ajal edasi kõndides. "Oled kuulnud?" küsis ta isegi veidi lootusrikkalt. Kuigi ta pidi endale kohe meelde tuletama, et neiu oli alles äsja Devil's Palace'isse kolinud ja mujal nende bändi ilmselt ei tuntud. Veel. Will'i jaoks olid lihtsalt juba mõned üksikud esinemised loonud ettekujutuse, et bändil on tulevikku ning et varsti nad lähevad maailma vallutama, või midagi taolist. Inimene peab ju endale eesmärke seadma.

Ega tegelikult pole tüdruku minevikus midagi sellist, mida ta ei tahaks rääkida aga pole just kõige parem idee esimesel kohtumisel teatada, et on tegelt üle 100 aasta vana ja veel lisaks vampiiritar. Seega parem valetab, et ta minevik on midagi sellist millest ta rääkida ei taha. Ta ei teagi tegelt, kas poiss teab üldse, et vampiirid, libahundid jne eksisteerivad. "Em Ei ole kuulnud kuni praeguse hetkeni," lausus Jessicaausalt see kord. "Päris huvitav nimi kus juures," pidi ta ära mainima.

Will üsna kindlalt ei tea, et sellised üleloomulikud olendid reaalselt eksisteerivad. Isegi kui Jessica selle praegu välja käiks, Wil ilmselt teda ei usuks. Kutt on vist liiga kahe jalaga maa peal, et midagi nii ebareaalset tõsiselt võtta. William polnud eriti pettunud seda vastust kuuldes. Midagi sellist oli ta oodanud ka. "Nüüd siis kuulsid," lausus Wil ning pööras pargist väljudes peatänavale, sest selles suunas jäi Starbucks. "Kui järgmine kord mingit kontserdikuulutust näed, siis tule meid vaatama, eks," lausus noormees ning muigas siis.

Sellest pärast ta ei räägigi kunagi hiljem kijdlasti. Tüdruk noogutas vaikselt. "Jah ma tulen selle bändi kontserdile kui näen plakatit," lausus ta siis naeratedes. Kuid jh ta ei olnud just eriti konsertidel käija. See on üks koht, kus ei olnud tal eriti hea olla aastaid tagasi, inimese veri on siiski parem kui looma oma kuid tüdruk üritab mitte inimese verd juua. Kuid kui kaua see kestab.

Tegelikult ei tea, kui kaua siinsed inimesed üldse suudavad elada nii, et nad nende ümber olevatest üleloomulikest olenditest teada ei saa. "Tore," lausus William. Vastupidiselt Jessica'le kutt armastas kontsertidel käimist. Oli mõnus ajaveetmise koht, kus sai ennast välja elada. Kuid, tõsi, paari viimase aasta jooksul oli Wil'i kontserdikülastuste arv vähenenud. Kutt oli lihtsalt leidnud, et ta naudib lava peal olemist rohkem kui publikuks olemist. "Millist muusikat sa kuulad?" küsis noormees edasi kõndides, jätkates muusika teemal. Kutt oletas, et neiul polnud rockmuusika vastu midagi, kui ta nii kiirelt oli lubaduse andnud Restless'i kontserdile minna. Eemalt märkas William juba ka Starbucks'i silti, mis tähendas et nad on üsna varsti kohal.

Tüdruk jäi päris pikalt mõtlema mis muusika talle meeldib. "Ma kuulan kõike, pole vahet mis muusika still see on. Peaasi, et laulusõnad on head ja arusaadavad," lausus Jessica siis lõpuks midagi välja. "Paari aasta eest tahtsin ma ka oma bändi teha aga see on siiani vaid mõte, kunagi pole veel teostama hakkanud seda," pidi ta ära mainima. Tegelt paari aasta asemel võiks öelda paari kümne või isegi saja.

"See on hea," nõustus William, kui Jessica mainis, et laulusõnad on peamine, mille järgi otsustada, mis muusika on hea. Ise muusikat kirjutades pööras ka kutt üsna palju rõhku sõnadele. "Kui sa endiselt tahad bändi teha, siis sa peaks seda tegema," arvas Wil ka päris kindlameelselt. Ta uskus, et inimesed peaks oma unistused teoks tegema, ükskõik kui raske või võimatu see ka ei tunduks. Selle ajaga olidki nad juba jõudnud Starbucks'i ukseni ning Wil avas selle, et Jessica ees sisse lasta. Vähemalt selline viisakus oli kutis veel säilinud.

"Eks näis, kas teostan selle või mitte, enam sooviks siinseid inimesi tundma õppida," lasusus Jessica ning naearatas poisile kui to lasi tema ennem sissen. "Tänan," pomises ta rohkem omaette kui ütles poisile. Viisakust oli temas tegelt üsnagi vähe kui aus olla. Ta vaatas kohvikus ringi ja muigas. Ega eriti isu selle inimtoidu ega -joogi vastu tal polnudki. Jess kõndis siis letini, ime kombel seal ei olnud järjekorda, ning jäi menüüd uurima hetkel. Tal polnud aimu, mida enmus jooke endast üldse kujutavadki, polnud neid kunagi joonud.

Ega inimesed tavaliselt Will'i puhul ka viisakust just esile ei tõstnud. Kutil oli üsnagi 'paha poisi' imidž ja samuti ei kehtinud talle reeglid, vahest ehk siiski mõningate eranditega. Aga kainelt ja äsja kohatud võõra neiu seltskonnas olles tundus see vähene viisakus hea mõttena. Uksest sisse astudes võttis kutt ka oma teise käe taskust, sest seal oli tunduvalt soojem kui väljas. Seejärel suundus ta ka leti poole, vaadates jookide poole. Veel üks kohv? Ei?

Jessica uuris pingsalt neid nimesid ja raputas pead. "Ma võtan emm.. selle Latte või mis ta oligi nüüd," lausus ta siis lõpuks midagi kassa taga olevale teenindajale. Tüdruk otsustas seda proovida siiski. Tegelt Jessica rikkub ammu juba igasuguseid reegleid, mis on paika pandud. Ta ei ole neist kunagi eriti hoolinud aga jh esialagu üritas jätta pailapse imidži kuid nüüdseks on sellest loobunud.

Will silmitses veel hetke seinal olevaid jookide pilte ja nende nimesid, mis talle eriti midagi ei öelnud. Seejärel tellis ta endale ühe tavalise, võimalikult kange kohvi, mis teda veel üleval hoiaks. Ta trummeldas enda sõrmedega vastu leti äärt, ilmselt oma nikotiini vajadusest, samas oma kohvi oodates. Lõpuks sai oma joogi kätte ka ning kui makstud oli, pöördus ta Jessica poole. "Lähme istume kuhugi, eks?" lausus kutt ning vaatas ringi ka. Üllatavalt palju rahvast oli.

Mingi hetk oli Jessica ka oma joogi kätte saanud. "Eks ikka lähme kui vaba koha leiame, " lausus ta ning silmistes üle kohviku. Kuid enamasti kõik lauad olid hõivatud aga kohviku taga nurgas oli veel üks vaba koht. "Näed, seal lõpus nurgas on üks vaba laud," laud ja osutas siis sinna suunas, kus oli vaba. Tüdruk üsna pea kõndis selle laua poole.

"Mhm," noogutas Wil, kui ka lauda märkas. See laud oli hea koha peal. Kuna see asus nii taga, siis ilmselt ei kostunud sinna väga teiste inimeste jutuajamine. William suundus ka siis laua poole ning kohale jõudes pani oma kohvi lauale, et enne istumist oma jope või jakk või mis iganes asi tal seljas oli, ära võtta. "Tegelikult mind paneb isegi veidi imestama, et sul midagi paremat teha pole, kui suvalise võõraga kohvi jooma minna," mainis kutt.

Jessica asetas oma Latte ka laua peale ja võtis siis oma mantli seljast. Salli ega mütsi ka kus juures tüdruk ei kandnud. Ta istus maha ning muigas korraks poisi lause peale. "Ega ei ola jaa, kus juures. Sa oled üldse esimene inimene, keda ma siin linnas nägin ja rääkisin. Seega miks mitte kohvi juua kuigi ma ei tunne sind veel. Saabki ehk sind paremini tundma," seletas ta siis midagi kokku. See oli tegelt tõsi praegu.

Ega Wil ka kuigi soojalt riides polnud. Pigem oli ta välja minnes lihtsalt jaki peale visanud, et korraks ennast tuulutada ning kohvi järel käia. Täiesti juhuslikult oli ta aga seejärel võtnud suuna linna peale ning lõpuks ringiga parki jõudnud. Wil istus ka hetke pärast laua äärde, enne veel oma tooli lauast piisavalt kaugele tõmmates. Nii oli mugavam istuda. "Esimene inimene?" kordas Wil. Jessica polnud vist siis väga vaeva näinud, et uusi tutvuseid otsida, võinii. "Ja sa tahad mind paremini tundma õppida?" kordas Wil Jessica sõnu ning muigas selle peale. "Mulle sobib," kehitas ta hetke pärast õlgu ja võttis lonksu oma kohvist.

Jessica võttis lonksu oma joogist ja samal ajal kuulas mida Will ütles. "Jah esimene, ma ei ole väga viitsinud suvakadega rääkima minna. Nii lihtne see on ja samas esimesed paar päeva läks kodu koristamisega aega, see maja oli siiski aastaid niisama seisnud, kus ma siis praegu elan," lausus tüdruk. "Ei oskagi midagi küsida kohe, et sind paremini tundma õppida," pomises tüdruk vaikselt ja võttis lonksu oma joogist.

William muigas kergelt, kui Jessica mainis, et ta ei olnud huvitatud 'suvakatega' rääkima minemisest. Jessica ja Wil'i kohtumine pargis oli ka üsna lambine olnud, kui aus olla. "Me kohtusime umbes pool tundi tagasi esimest korda ja sul pole minu kohta ühtegi küsimust tekkinud?" lausus William ning kergitas vaevumärgatavalt kulmu, samal ajal veidi lõbustatult muiates. Ta pani oma topsi vahepeal uuesti lauale, hakates taas sõrmedega vastu lauda trummeldama. "Sa kolisid siia üksi?" järeldas William täiesti juhuslikult, kuna neiu polnud oma sõnades kordagi oma pere või kedagi maininud.

"Ega seda küll jaa," pidi Jessica tunnistama. Ta muigas ka korraks. Perekond see on juba oma 150 aastat kindlasti surnud. "Jah ma kolisin siia üksi. Vanemad on surnud, õde ka," lausus tüdruk siis vaikselt sellepeale ja ohkas. Ta ei mäletagi neid enam selgelt. "Kuid jh ma ei tahtnud lastekodusse ega kasueperre minna seega ma tulin siia ja loodan, et mind enam taga ei otsida," lisas ta siis juurde. Veidikene valetamine tuleb kasuks ja tüdruk on selles osav. "Sa elad koos vanematega või üksi?" päris ta siis nüüd juurde.

William ei imestanudki enam eriti, et tüdruk oma minevikust rääkida ei tahtnud. Kutt oletas, et see oli kuidagi seotud neiu ülejäänud perekonna surmaga ning sellisel juhul oli see igati mõistetav. "Ou, sorry, ma ei tahtnud mingit sellist teemat puudutada," lausus kutt igaks juhuks. Ta oleks pakkunud teemavahetust, kui Jessica ise juba edasi poleks rääkinud. "Sind otsitakse taga?" pidi kutt vahele küsima, see tundus kuidagi ebareaalne. Jessica oli juba küllalt vana, et iseseisvalt elada. Aga ega Wil seadustega eriti kursis olnud ning kui tüdruku küsimust kuulis, keskendus ta hoopis sellele. "Üksi," vastas noormees. Ta oli alati iseseisvat elu tahtnud ning seepärast kolis ta juba seitsmeteistaastaselt omaette elama. "Kusjuures ma elan üsna siin lähedal," lisas ta ning vaatas automaatselt aknast välja, kuigi tema korterelamut muidugi ei paistnud. "Kuigi suurema osa ajast veedan ma mujal," mainis kutt.

Tüdruk ohkas vaikselt. "Tegelt ma ei teagi kas otsitakse või ei aga mind taheti panna lastekodusse aga ma põgenesin ju minema. Seega ma järeldan, et otsitakse ega ma ei tea ju tegelt," lausus Jessica sellepeale muigega. Ega tema ka neid seadusi ei teadnud enam ega ei huvitanud ka väga. "Ahsoo, ma elan siit tükk maad eemal ühes villas. Mulle lihtsalt meeldis see maja ja ma tahtsin seda omale. Korterid pole minu jaoks," lausus tüdruk siis oma elamise kohta midagi.

William noogutas, jälgides samal ajal tüdruku juttu. Päris raske võis olla elada normaalset elu, kui sa isegi ei teadnud, kas sind otsiti taga või mitte. Kuigi kui sa vampiir oled, siis on see ilmselt lihtsam. "See on üsna suur saar. Isegi kui sind otsitakse, oleks sind siit raske leida," arvas kutt ning võttis vahepeal jälle lonksu oma kohvist. "Ma ei suudaks üksi mingit suurt villat korras hoida," arvas noormees. Iseasi, kui korras tema kortergi oli. Aga põhimõtteliselt ei veetnud Wil kodus just palju aega ning sellepärast sobis korter talle rohkem.

"Seda küll nüüd jaa," lausus Jessica muigega sellepeale. Teda väga huvitanud see, et tegelt oli see suht vale, mis ta oli praegu öelnud. Teda otsiti kunagi ammu taga nüüd arvatakse, et see tüdruk on juba surnud, kes ikka elaks oma 217 aastaseks ikka, kõik ei usu ju vampiiridesse. "No ega see ei ole kerge, mul on tegelt seal majas paar teenijannat, kes koristavad mu maja, mina ise ei koristagi seda," lausus tüdruk. See oli täitsa tõsi, kõige nende 200 aastaga oli ta omale ikka suure varanduse kokku ajanud.

Jessica valetas nii üllatavalt palju. Kahju, et Will sellest aru ei saanud. Tal poleks vist antud hetkel mõttessegi tulnud neiu sõnades kahelda. Sest kõik tundus päris usutav. "Mugav," märkis kutt, kui tüdruk oma teenijaid mainis. Jessica pidi siis päris rikas olema, et endale mitut teenijat lubada sai. Will'il endal otseselt raha probleeme polnud, aga tal lihtsalt polnud teenijat vaja ja tegelikult poleks ta kujutanud teenijaga koos elamist ette ka. See tundus veider. "Mul oli kunagi korterikaaslane," lausus Wil hetke pärast, veidi paari aasta tagust aega meenutades. "Aga tal oli probleeme ja ühel päeval ta lihtsalt lahkus. Pole temast terve selle aja jooksul midagi kuulnud," lisas William, täpselt teadmata, miks. See oli üsna teemast mööda ka, niikuinii, ning kui kutt seda ise taipas, võttis ta oma kohvi ning jõi veidi seda. Siis vaatas ta korraks ringi, üritades aru saada, kas Starbucks'is tohtis suitsetada, või mitte. Vist ei tohtinud. Või ei oleks see pidanud teda huvitama?

Nojh ta harjnud valetama ja nüüd teeb seea isegi endale päris aruandmata, mis ta täpselt suust välja ütleb. "Mhm," lausus Jessica muigega. Ta tõesti oli koristamise osas mugav, kui neid teenijannasid ei oleks siis näeks ta maja nagu seapesa välja. Ta ei viitsi absoluutselt koristada enda järelt. Ta ei ole nüüd teab, miks rikas aga ta saab hakkama. Tüdrukul on omad nipid kuidas raha saada. "Ahsoo, mul ei ole kunagi korteri ega toakaaslast olnud seega ei oska midagi kosta sellepeale," lausus siis tüdruk ja võttis ühe lonksu oma Lattest.

Ega Will ka just eriline korraarmastaja polnud. Kellele ikka meeldis koristada? Aga õnneks suutis kutt siiski mingil määral oma kodus korda hoida, nii et see mingiks totaalseks seapesaks ei muutuks. Mis nipid Jessica'l raha saamiseks on? Nendest oleks kindlasti huvitav kuulda, kuigi vaevalt, et ta neid Will'iga jagama hakkab? Mis oleks samas tore, jätkuks jututeemat. Aga selle teemani jõudmine oleks veider, keeruline ka.
William noogutas neiu sõnade peale. "Sulle meeldib üksi elada?" oletas ta siis ja viis oma pilgu uuesti neiule. Will'ile meeldis ka, kuigi ta eelistas üsna tihti üksi olemisele seltskonda. Seepärast ta oma korteris üldjuhul vähe aega veetiski, teda kiskus rohkem sinna, kus oli melu ja inimesi.