Kitarri tinistamas

Adami bänd Restless kogus endale aina kuulsust. Neil kõigil oli mõeldud välja mõned üksikud laulud, mille sõnad olid kehvad ning ei kõlvanud nende žanrisse või oli terve hunnik kahe- kuni neljarealisi riimuvaid väljendeid ja ei suudetud neid kuidagi terviklikku laulu kokku panna. Adam ei andnud siiski alla ning katsetas uuesti. Tal oli tavaks laule kirjutada vaikuses ning avastanud, et muusikatuba on tühi, oli ta peagi seal koos sodivihikuga. Kitarri jättis ta koju, kuna teadis, et muusikatuba on erinevate pillidega varustatud. Kutt haaras endale ühe akustilise kitarri, häälestas selle ja võttis istet väikesel laval, hakates erinevaid meloodiaid tinistama. Vahepeal proovis ta taustaks oma kirjutatud sõnu, kuid need ei tahtnud kuidagi sobida.

Sophia kõndis mööda koridori üritades leida siit põrgust väljapääsu, kui talle kõrvu kostus kitarrist tulev heli. Tüdruk kergitas selle peale ainult kulmu ja astus ruumi suunas, kust heli tuli. Talle meeldis kitarr ja mängiks seda heameelega isegi, kui vaid sellised oskused oleks. Neiu seisatas ruumi ukse taga ja avas vaikselt ukse astudes sinna sisse ja sama vaikselt selle ka sulgedes. Nähes noormeest pilli mängimas toetus ta vastu uksepiita ja jäi kuulama. Tal suurt vahet ei olnud, kas tema kohalolu märgatakse või mitte.

Kuna Adam oli muusikasse süvenenud, ei kuulnud ta kedagi tulemas. Ta mängis, arvates, et hakkab jõudma selle ideaalse looni, mida terve bänd taga otsinud oli, aga ei. Ta katkestas ning tõmbas kätega üle näo, võttes seejärel jälle kätte musta pastaka ja sodis taaskord kaks rida laulusõnu maha. Need ei kõlvanud enam kuskile. Kutt oli katsetanud mitmeid meloodiaid nende sõnadega ning ehituselt ja ka tähenduselt olid need head, kuid ei sobinud absoluutselt kuskile. Adam ei saanud isegi aru, kuidas see võimalik oli. Ta viis pilgu üle ruumi, lootes näha seal midagi, mis talle vähimatki inspiratsiooni pakuks, ja avastas eest kuulamast ühe tüdruku ukse juurest. "Vabandust," lausus kutt, "ma ei teadnud, et sa siin oled." Ta oli tüdrukut kooli peal näinud, kuid tuttav temaga ei olnud. "Kas tahad harjutada? Ma võin lahkuda," lisas noormees sõbraliku ilmega.

''Ei, minu pärast lahkuma ei pea. Ma jäin lihtsalt kuulama.'' sõnas Sophia kergelt ükskõikse tooniga, huulil õrn naeratus mänglemas. ''Ja, kui ma häirin võin ise lahkuda.'' lisas ta oma jutule, olles iga hetk valmis lahkuma, kui noormehele neiu pealtvaatamine häiriv peaks olema.

OT: Ei osanud kuidagi pikemalt vastata.

"Ei, sa ei pea lahkuma," sõnas noormees kiirelt. "Parem.. ütle mulle, mis sa arvasid sellest, mida ma siin mängisin," lisas ta, valmistades end ette kõige hullemaks, kuna ei teadnud, kuidas tema muusika võib teiste kõrvus kõlada. Eks igal ühel on ju oma maitse. Adami arvates tema loodud meloodiad kitarri saatel olid ilusad ja eks ta harrastas vahel ka teisi žanre, kui rock, nagu näiteks praegu, mida oli akustilisel kitarril väheke raskem mängida.

Sophiale tuli see küsimus pisut üllatavalt. Ta ei teadnud kuidas vastata, ta ei tahtnud kuidagi kellegi loomingut solvata või siis üldse valetada, kuid samas oli noormees üsnagi hästi mänginud, sest muidu ta ei oleks siin seisnud. Meenutanud natukene muusika kõla kuskil mälusopis sõnas ta ausalt välja ''Peaaegu perfektne, natukene peaks ehk midagi muutma, aga jah. Ma ei oska muud öelda, sorry.'' Lisades enda jutu lõppu ka õlakehituse.

Adam oli üllatunud. "Tänud," kostus vaid tema suust. "Kas sa mängid ka kitarri?" uuris nooruk nüüd, kuna sel juhul oleks ju võinud koos jammida. Kui just too neidis äkki kuskil olema ei pea. Tol hetkel ta taipas, et ei teagi ju tüdruku nime. "Muide, ma olen Adam."

''Pole tänu väärt ja ei, kuid pill iseenesest meeldib ning mängiks heameelega.'' sõnas neiu istudes toolile, mis ruumis olnud oli. Tal lihtsalt ei olnud tuju edasi seista. ''Ja mina olen Sophia.'' lausus ta kerge naeratusega Adami poole vaadates.

"Kavatsed õppida?" uuris kutt. Adam viis pilgu hetkeks enda käes olevale kitarrile ja libistas pöidla üle keelte, mistõttu see kergelt kõla tegi. Mees asetas kitarri tagasi sinna, kust ta selle võtnud oli ja sulges ka oma täis soditud märkmiku.

''Ma arvan, et mitte. Siit ma kõhklen, et kuskilt õpetaja leian ja lisaks pole suuri võimalus.'' sõnas neiu kergelt õlgu kehitades ja tõstis jala üle oma põlve vaadates ruumis, kus nad olid ringi. Pille oli siin üsnagi palju ja erinevaid, ilmselt oligi see mõeldud muusikaklassiks või toaks. Kuidas keegi võtab.

"Olgu. Sa mõnda muud pilli mängida oskad?" uuris Adam edasi, kuna teema oli ju muusikainstrumentide peal. Muidugi oleks nad võinud seal samas oma teed minna, aga kuna Sophia sinna ilmunud oli, siis noormees otsustas ka pisut vestelda.

''Ei. Kahjuks ei ole selle jaoks aega ja võimalus olnud.'' sõnas neiu kerge kurvastusega. Ta oli ju tahtnud noorena kitarri õppida, aga see rikuti. ''Kuid kuidas on sinuga? Peale kitarri veel mõnda pilli oskad?'' uuris ta huviga. Adam tundus olevat tulihingeline muusika armastaja, kui arvestada tema märkmikut, mida ta märganud oli, kui sisse astus.

"Võib-olla äkki leiad aega kunagi. Ja tahtmist ka kindlasti, muidu ei õpi midagi," nentis Adam. Ega vastu tahtmist keegi vist pilli õppima ju ei hakkaks. "Ma oskan natuke klaverit ja trumme, kuid seda päris vähe. Ma olen kitarridele kindlaks jäänud - nii akustilistele kui ka elektroonilistele," vastas kutt küsimusele. "Ma olen bändis ka, kus mängin kitarri. Sa ilmselt ei tea meid, kuna kuulsust meil pole palju ja me oleme praktiliselt veel garaažibänd, kes üritab muusikalepingut mõne talendijahtija käest saada."

''Minu elustiili ja mineviku juures ilmselt hetkel selle jaoks aega ei leia. Kuid see selleks.'' sõnas neiu õrna muigega, sest see oli juba nii. Jõuluvana igal jõulul tekitatud pahadelaste nimekirjas oleks tema ilmselt esimeste seas, kui midagi sellist üldse olemas oleks. ''Kuid bändi suhtes ma soovin sulle igaljuhul edu.'' lausus Sophia naeratades peale mõneajalist mõttelõnga.

"Suured tänud," lausus Adam. "Siiani on meil hästi läinud," lisas ta veel. Ehk aitab muusikast nüüd, kuna Sophia ei osanud eriti ju kaasa rääkida. "Kuna ma olen siin muusikast juba kaua rääkinud, mis on minu üks ainsaid hobisid hetkel, äkki jagad enda omi? Võib-olla oskan isegi kommenteerida, kui olen millegi taolisega varem tegelenud," jutustas kutt muigega ning jäi huviga neiu vastust kuulama.

''Hetkesel juhul on ainukesed asjad, mis mul püsivaks tegevuseks on jäänud kokkamine ja fotograafia.'' sõnas neiu pisut mõeldes. Sophiale oli tegelikult teemavahetus vastumeelt olnud, talle ei meeldinud endast väga rääkida ja ta ei osanud seda teha, kui muidugi mõne hobi mainimine välja jätta. Kuid kui ta tahtis endale tuttavaid ja sõpru juurde saada, siis oli ta lihtsalt sunnitud seda tegema või vähemalt pidi üritama.

"Kokkamine? Huvitav. Ma pean palju noori neidiseid, kes ei oska isegi muna praadida," lausus ta ning turtsatas seejärel. Tegelikult oli naeruväärne, sest kuidas nad muidu elus hakkama saavad. "Oled sa nagu professionaalne fotograaf, et plaanid tulevikus sellega elatist teenida või on see sul hetkel niisama hobi?" uuris Adam lisaks.

''Ma olen midagi segu taolist, see on niisama hobi, kuid samas juba kisub professionaalsuse poole ka, kuid kuidas tulevikus on, seda ma öelda ei oska. Ühel hetkel tahan üht ja teisel teist.'' sõnas Sophia õlgu kehitades. ''Ilmselt pärisin mingi viisil kokkamis ande enda isalt, sest ta on hea kokk. Kuid noh, mis puutub neidudesse, kes kokata ei oska, siis ehk nad otsivad endale poiss-sõbra, kes oskab kokata?'' arutas ta teemat edasi.