Pargis

Jessica jalutas niisama parki. Tal ei olnud eriti siin linnas midagi teha, ta ei teadnud siin enam kedagi. Ta oli liiga pikalt eemal olnud. Ta oli maailmas rännanud, et saada oma verejanu kontrolli alla ja nüüd, kus ta on linnas tagasi on ju kõik tema vanad sõbrad surnud. Seega ta oli siin üksi, ilma ühegi sõprata.

Lumi see polnud just Jessica lemmik asi aga kuid ta peab sellega jälla harjuma. Viimati oli ta sellises kohas, kus lund peamiselt ei sajagi. Kui vaid siis paar piiska vaid. Ta ohkas ja kõndis vaikides edasi. Peas aga kiirles palju mõtteid, kuidas leida sõpru, kellega sõprustada ja veel palju muud.

OT: Ma lihtsalt oletan, et selle teemaga võib veel liituda.

William'il oli seljataga järjekordne unetu öö, mille jooksul kutt oli üritanud muusikat kirjutada. Sest mis oleks parem aeg inspiratsiooni ammutamiseks, kui öö? Seetõttu oli noormees end magama sättinud alles hommikul ning ärganud oli ta umbes tund aega tagasi. Tõttöelda tundis kutt ennast endiselt väsinuna ning seda oli ilmselt ka tema näost näha, kuid kuna õues oli ilus ilm, oli Will otsustanud välja jalutama minna. Esimese asjana oli ta Starbucks'ist läbi käinud ja endale ühe kange kohvi ostnud, et veidi rohkem üles ärgata. Seejärel kõndis kutt veidi linnas ringi, lõpuks pargi poole suundudes. Will polnud seal lihtsalt ammu käinud.
Erinevalt Jessica'st tundis Will päris paljusid Devil's Palace'i elanikke ning eriti neid, kes paistsid silma järgi olevat temaealised. Sest nii koolis kui ka kontsertidel olid taolises vanuses inimesed peamine rahvas. Ning need paigad olid peamised kohad, kus Will aega inimeste seltsis veetis. Aga see tüdruk, kes kutile eemalt pargi puude vahelt silma jäi, paistis olevat võõras. Äkki oli too turist? Will lihtsalt saatis neidu mõnda aega pilguga, kuna tüdruk oli mõnekümne meetri raadiuses ainus liikuv ja vähegi huvitav objekt.

OT: Logish, et võib

Jessica kõndis niisama mööda lumist teed edasi, millelt oli ilmselt kunagi veidikene ka lund ära lükatud või siis oli lihtsalt nii ära tallatud, et ta ei vajanud enam lume sisse. Tüdruk sai aru, et siin läheduses on mõni inimene, oma haistmis meelte järgi loomulikult, kuid ta ei teinud sellest isikust esialgu väga välja.
Ta aga nägi eemal üsna pea ühte pinki ja otsustas sinna istuma minna. Ta kõndiski selle pingini ja istus maha. Ta vaatas niisama taevasse, kus hakkas jällegi vaikselt lund alla sadama. "Neetud lumi," pomises ta vaikselt ja viis pilgu selle inimese poole siis korraks, kes siin oli. Ta teadis, nüüd, et oli poiss ja inimene aga vanust ega nime ta veel ei teadnud. Kuid kindlasti saab varsti teada.

Will kõndis üsna aeglaselt ning rahulikult edasi. Kutile meeldis kiire elutempo ning see, kui oli tegevust. Aga mõnikord meeldis talle ka niisama aeg maha võtta ja lihtsalt looduses olla. Nagu näiteks praegu. Kuna Wil oli juba mõnda aega ainult oma seltskonda nautinud ja jalutanud, leidis ta end mõttelt, et võibolla peaks minema ja tolle tüdrukuga tutvust tegema? Seda enam, et järgmisel hetkel istus neiu pingile, millest Wil niikuinii natukese aja pärast mööduma oleks pidanud. Kutt võttis oma kohvist lonksu ning kõndis edasi, jäädeski lõpuks pingi juurde seisma. Täiesti juhuslikult kuulis ta ka tüdruku pominat, mis lume pihta käis. Korraks vaatas Wil taeva poole, kust lund langes. "Mis lumel viga on?" esitas noormees küsimuse ning astus sammu lähemale. Võib ju loota, et kutil mingeid ristidega ehteid küljes polnud, ega midagi muud 'ohtlikku'.

Jessica vaatas niisama seda taevast ja siis maa pinda. Kui ta oli arusaanud, et see poiss oli siin tema juures ja küsis, et mis lumel viga on siis ta viis pilgu sellele noormehele. "Ega otseselt sellel midagi viga pole, kuid jh ma ei ole harjunud eriti selle lumega, pole seda juba aastaid näinud," vastas ta siis poisi küsimusele, nii täpselt kui võimalik. Kuid jh esmapilgul ei tundunud see poiss ohtlik olevat, kuid eks näis. Jess ei ole suurem asi inimeste tundija kuna ta on siiski neist enamasti ikka eemale hoidnud kuigi elab juba ühe sajandi kohe kindlasti nende keskel. Ta lihtsalt kardab, et ta võib inimese keskel metsikuks endiselt muutuda, ta pole kindel kui hästi ta suudab oma verejanu taltsutada. "Sulle siis meeldib lumi?" küsis ta siis poisilt. "Ma olen Jessica Wendorf, muidu," otsustas neiu ennast tutvustada.

Will kuulas tüdruku ära ning noogutas. Ega Will polnudki ohtlik. Vähemalt üritas tahtlikult mitte olla. Küsimuse peale, et kas talle endale meeldis lumi, kehitas kutt esimese asjana õlgu ning vaatas uuesti taeva poole, enne kui oma pilgu tagasi tüdrukule pööras ning seejärel oma veel soojast kohvist lonksu võttis. "Lumel pole midagi viga," kostis noormees lõpuks üsna ükskõikselt. Lumi polnud just teema, millest rääkides kuidagi emotsioone saaks välja näidata. "Valget värvi ja puha," lisas ta. "Will," lausus William järgmisel hetkel ka enda nime. Kutt ei pidanud vajalikuks oma perekonnanime lisada, 'Will' oli hüüdnimi, mille järgi kõik inimesed teda tundsid ning see talle sobis. "Ma vaatasin kohe, et sa pole kohalik. On mul õigus?" küsis noormees, kuna neiu oli maininud, et ta polnud lund juba aastaid näinud. Järelikult oli tüdruk kuskil mujal oma eelnevad talved veetnud, see oli Wil'i poolt loogiline järeldus.

Jessica muigas poisi vastuse peale ja noogutas sellepeale vaid. Tüdruk võib ennast tutvustada kui Jessica aga tegelt on ta Danielle aga seda nime pole ta juba aastaid kasutanud kuna jh ta ei taha, et inimesed teda ära tunneksid või muud sellist, kuid see on üsnagi ebatõenäoline, et see juhtub siin linnas nüüd 2 sajandit hiljem. "Ma ei ole jah kohalik. Ma kolisin siia hiljuti. Sul ei ole väga vaja teada, kust ma pärit olen, ma üritan oma mineviku unustada, seega ma ei soovi sellest rääkida," valetas ta siis meil siin veidikene tegelt. "Tegelt olen ma sada protsenti kohalik aga ei ole siin juba 2 sajandit olnud," mõtles neiu oma ette. "Sa oled kohalik?" küsis ta siis vastu naeratades.

"Mul ilmselt poleks selle teadmisega midagi peale hakata," nõustus William täielikult neiu sõnadega. Kui tüdruk ei tahtnud oma minevikust rääkida, ei hakanud Will midagi küsima ka. Pealegi nad alles tutvusid. "Igatahes, see seletab, miks ma sind varem siin kohanud pole," lausus noormees ning tammus veidi koha peal, ühes käes kohv ning teine vaba käsi taskus. Sest, tark mees nagu ta oli, praeguse ilmaga vägagi vajalikud kindad oli ta koju unustanud. "Ma olen kohalik," noogutas kutt küsimuse peale. Ta silmitses hetke tüdrukut ning kuna Wil oli inimene, kes seltskonnas olles vaikust eriti ei kannatanud, otsustas ta neidu edasi küsitleda, mineviku teemat samas vältides. "Sa käid koolis ka siin?" küsis Wil. "Sest sa näed välja, nagu peaksid koolis käima, tähendab," lausus ta selgituseks. Ühesõnaga, tüdruk nägi liiga noor välja, et mitte koolis käia, vähemalt William arvas nii. Ärgu Jessica ainult seda solvanguna võtku, või nii.

Jessica noogutas. Ta tõesti tundus kohaliku moodi tema jaoks mingil määral, ta ei osanud seletada kuidas. Ega tegelt Jessy'l ka polnud kindaid käes ja ega ka mantel polnud just kõige soojem aga tema kannatab seda külmagi üsnagi hästi kuna jh ta lihtsalt ei külmetu nii kergesti nagu inimesed või siis ei tunne seda külma eriti. Kuid poissi viimaste lausete peale ta muigas vaid, sisuliselt oma tegeliku vanuse poolest, peaks ta ammu surnud olema aga välimuse poolest peaks ta jaa alles koolis käima. Tüdruk ohkas ning mõtles, mida nüüd vastata. "Jah, ma käin koolis siin, eile astusin sisse," lausus ta siis poisile vastuseks. "Ma käin West Ravenclaw'is," lisas ta siis veel juurde oma kooli igaks juhuks kuna tea teadis, et siin linnas on kaks kooli, East and West Ravenclaw. "Sa ise?" küsis ta siis vastu.

"Sa oled siis tõesti päris uus siin," mainis William, kui kuulis, et Jessica oli alles eile kooli sisse astunud. "Päris kahju muide, et sa West Ravenclaw'i valisid," lisas ta hetke pärast. "East on parem," täpsustas kutt ning muigas kergelt. Ega see oli rohkem lihtsalt niisama öeldud. Tegelikult polnud noormees kordagi isegi West'is käinud. "Ma käin East'is, kui see veel arusaadav polnud," vastas ta tüdruku küsimusele ka. Noormees jõi veel oma kohvist paar lonksu ning vaatas korraks pargis ringi. Aga kuna midagi eriliselt huvitavat seal ei leidunud, pöördus ta varsti jälle Jessica poole. "Meeldib sulle muidu siin?" küsis ta üsna loogilise küsimuse äsja Devil's Palace'isse kolinud Jessicalt.

Jessica muigas sellepeale kui poiss ütles, et East on parem kui West. "Nojh, ma olen kuulnud ja kuid West on mu kodule lähemal," lausus tüdruk sellepeale vaid ning kehitas siis veidikene õlgu. Tegelik põhjus oli hoopis midagi muud, vampiirid võivad ainult seal käia. "Jah ma sain pihta," lausus ta muigega. "Siin on üsnagi kena kui aus olla, ega ma kõikjale ei olegi veel jõudnud, kuid küll jõuab. Kuid jh lumega tuleb harjuda veel," seletas ta siis midagi. 2 sajandi jookusul oli see linn üsnagi palju muutunud kui aus olla. Ta ei mäletagi milline see siis täpselt oli.

Will kergitas vaevumärgatavalt lõbustatud ilmel kulmu, kui Jessica mainis, et East oli kuulduste järgi tõesti parem kui West. Wil ise polnud seda tegelikult arvanud, aga see selleks. Kutt noogutas mõistvalt neiu järgmise lause peale. Kodule lähemal olevas koolis oli kindlasti mugavam käia, jah. "Küll sa lumega ka ära harjud," arvas William. Seejärel vaikis kutt hetke, et oma juba leigeks muutunud kohv lõpuni juua. Ta astus paar sammu pingi kõrval oleva prügikasti poole, et kohvitops ära visata. "Sul külm pole?" küsis noormees järgmisel hetkel Jessica poole vaadates, täiesti esimese pähe torganud küsimuse esitades.

Jessica muigas ning vaatas niisama seda maapinda nüüd jälle. "Jah küll ma ära harjun selle lumega," pomises ta vaikselt endale ja viis siis pilgu korraks taevasse ning siis tagasi poisile. "Ei, mul ei ole külm," lausus tüdruk ausalt ning tõusis siis pingilt püsti. Ta ei viitsinud enam istuda. Tüdruk pistis oma käed oma mantli taskusse. "Sul?" päris siis tüdruk vastu kuigi see oli üsnagi arusaadav juba, et poisil oli veidikene külm vähemalt.

Ei saa öelda, nagu poleks Wil veidi üllatunud selle vastuse peale olnud. Aga seda ta välja ei näidanud. "Minul? Ei," lausus kutt, nagu see oleks kõige iseenesestmõistetavam asi üldse. Milline kutt oleks tunnistanud antud olukorras, et tal on külm? Igatahes mitte Wil. ja tegelikult oli kohv isegi veidi sooja andnud, nii et midagi hullu polnud. William pani oma teisi käe ka taskusse ning jälgis, kuidas Jessica püsti tõusis. "Kavatsed sa kuhugi minna?" küsis noormees, sest talle vist oli selline mulje jäänud.

Jessica muigas poisi vastuse peale. Ta ei hakkanud vaidlema vastu kuna jh sellel ei oleks mõtet olnud. Ta ei sai aru, et ta ei soovinud lihtsalt tunnistada, et tal on külm. "Ei, ei, ma ei hakka kuskile meel minema, lihtsalt veidikene jahe hakkas istudes," lausus tüdruk siis vastuseks, mis ei olnud just kõige ausam vastu. Tegelik põhjus oli hoopis see, et ta ei tahtnud lihtsalt niisama istuda, ega midagi muud keerulisemat seal ei olnudki. Viimasel ajal ei suutnud ta eriti kuidagi kaua aega ühe kohapeal istuda ega seista. Pidevalt pidi midagi tegema.

Et siis ikkagi oli veidi külm hakanud, järeldas Wil tüdruku vastusest. "Tore," oli kõik, mis Wil esialgu kostis, kui tüdruk teatas, et ta veel minna ei kavatsenud. Kohv ja külm värske õhk olid kuti pea ka päris selgeks saanud, nii et väsimus oli vähemalt praegu kadunud. "Sama hästi võime me kuhugi poole liikuda," lausus noormees siiski hetke pärast. Wil oli ka üsna selline liikuv inimene, kes pikalt paigal ei suuda püsida.

Mis seal ikka, las Will arvata, mida ta ise tahab, ega see ei ole Jessica mure enam. Tüdruk mõtles kuhu minna aga ega ta ei teadnudki eriti siin kohti veel siin linnas. Ta oli nii mõnestkist kohast vaid mööda kõndinud, inimeste söögikohad väga ei kutsunud teda sisse astuma, ta ei söönud ju inimeste toitu enam väga. Ta ei vajanud seda enam nii otseselt. "Minugi poolest," lausus ta siis vastuseks. "Aga kuhu?" küsis ta siis veel juurde.

Wil mõtles hetke. "Kus sa veel käinud pole?" uuris kutt. "Või on äkki mingi koht, kuhu sa minna tahaks?" küsis ta teise küsimuse ka. Kuigi kui neiu oleks kuhugi minna tahtnud, siis oleks ta vist seda kohe pakkunud? Wil tammus taaskord veidi koha peal, mitte niiväga külmast vaid pigem selleks, et mitte lihtsalt seista.

"Em mul on suht ükskõik kuhu me edasi lähme, läheks äkki kuskile soojemasse kohta," pakkus siis tüdruk midagi välja. Ta tõesti ei tahtnud siin väljas lume käes olla, mitte sellepärast, et ta oleks külm siin hakkanud kunagi, vaid sellepärast, et ta ei soovinud rohkem lund oma juustesse saada, see teeb ta lained veel lainelisemaks tavaliselt ja see ei meeldi talle eriti. Need lained juustes on loomulikud muideks.

"Minugi poolest," lausus Wil õlgu kehitades. Ta lasi oma peas korra läbi käia kõik kohad, mis kuskil läheduses asusid. Kutt polnud kindel, kas Jessica vesipiipu tegi, seega seda kohta ei hakanud ta pakkuma. Hotell oli soe koht, aga ettepanek sinna minna oleks kõlanud kahtlaselt. Samamoodi pakkumine minna spa'sse. Kinno minek oleks kõlanud nagu date. Mis siis üle jäi? "Siia lähedusse jäävad Starbucks ja McDonalds. Ja kaubamaja. Sinu valik," lausus Wil pärast hetkelist mõttepausi. Või oli tüdrukul mõni parem idee?

Jessica on vaid kuulnud, mis on vesipiip ja pole seda elu sees varem näinudki seega raske öelda, kas ta talle meeldib see või mitte. Igastahes jh need ülejäänud 3 ei oleks jah just kõige paremad ideed olnud. Tüdruk mõtles päris tükk aega kolme viimase valiku üle. "Lähma Starbucksi," lausus ta siis viimaks. Friika ega hamburgeri isu tal ei olnud ja riideid ega muud sellist polnud tal hetkel veel vaja. Küll varsti saab shoppama mindud küll aga mitte veel, siis kui on vaja garderoobi uuendada vähekene.

Ega Will poleks ausalt öeldes olnud kõige parem valik ka, kellega koos shoppama minna. Kui neiu oleks kaubamaja kasuks otsustanud, oleks Wil ilmselt mõne poe ukse taga pingil ennast sisse seadnud ja oma magamata öid tasa teinud. Kutt noogutas seega Jessica valiku peale. Kutt suundus siis veidi edasi, oodates et neiu temaga ühineks. "Niisiis," jätkas noormees. "Kui me juba koos Starbucksi lähme, võid sa samahästi endast veel midagi rääkida," lausus Wil ning vaatas neiu poole. "Näiteks millega sa tegeled?" küsis ta. Millegagi pidi ju vestlust üleval hoidma.

Tüdruk ühines üsna peagi poisiga, et minna Starbucksi, ega tegelt tal ei olnud aimugi, kus kohas see täpselt asuski. Tüdruk noogutas vaid korraks oma pead. "No võib öelda, et ma tegelen nii maalimisega kui ka mingil määral muusikaga, ma olen aastaid õppinud juba kitarri ja klaverit, kunagi isegi olin laulukooris. Nüüd aga olen maalimise ja kitarri juurde jäänud peamiselt viimasel ajal," seletas tüdruk siis midagi kokku. "Sa ise?" päris ta siis vastu.

Kuna Wil oli ennem just Starbucksist tulnud, siis oli tal tee üsna värskelt meeles. "Huvitav," kostis kutt Jessica jutu peale. "Ma poleks arvanud, et sa ka muusikaga tegeled," lisas noormees omalt poolt ning mõtles, mida siis ise vastata. "Ma olen bändis. Laulan," lausus Wil hetke pärast. See oli ka kuti põhiline hobi. Kuigi talle meeldis ka sporti teha. Aga see jäi siiski tahaplaanile.

"Ega minu kohta ei teata paljusid asju. Ja kõigest ma ei räägigi avalikult," lausus tüdruk sellepeale muigega. See oli jumale tõsi juu tegelt. Ega kui aus olla siis spordiga tegeles ka Jess kuid ta ei hakkanud seda mainima. Kui ta seda mainiks siis tundub, et selle tüdrukul on vist väga palju vaba aega. Tegelt on ka kuna ta ei maga juu eriti öösiti, siis oli vaja leida omale tegevusi, et mitte niisama ühes kohas passida ja sellest ongi saanud alguse, et ta ei suuda ühes kohas kaua olla. "Ahsoo, mis bändis, kui teada tohib?" küsis ta siis.